Sügislaager (Avaldatud: 04.12.2018)

Osalesin sel sügisel, 19-21. oktoober noorte sügislaagris. See oli üks lahedamaid kogemusi, mis mul on olnud. Enne laagrit oktoobri kaks esimest nädalat oli mul puhkus, millest suurem osa olin haige. Nimelt oli mul umbes kuus päeva järjest õhtuti palavik ja mitte väike. Köha oli ka päris korralik. Olin kusagilt kopsupõletiku saanud. See oli päris kohutav kogemus, sain antibiootikumid peale ning laagriajaks olin juba terve. Jumal siiski tahtis, et sinna laagrisse saaksin. Reedel, 19. oktoobril oli mul seminaritöö kaitsmine, mis lükkus päris palju edasi ajaliselt, aga mul oli vaja kahese bussi peale jõuda. Sain oma töö kaitstud, õnneks positiivse tulemusega (seda ma kohe ei teadnud, alles bussis sain teada. Tormasin siis bussijaama, et pilet osta, avastasin, et kõik piletid olid välja müüdud aga mul oli vaja bussi peale saada. Jäin siis ootama, et äkki mahun ikka peale ja ma sain peale. Nüüd tagant järgi mõeldes, oli see Jumala juhtimine. Laagris olles kõige meeldejäävam ja parem oli laupäevaõhtune palveteekond. Saime käia ja mõtiskleda ning palvetada, oli võimalus ka eestpalveks. Kui esimest korda tahtsin eestpalvele minna, siis olid need inimesed hõivatud, kelle juurde ma konkreetselt minna tahtsin. Ootasin natuke ja läksin tagasi palveteekonnale ja peale seda läksin eestpalvele.

Seda, mis seal toimus peab ise kogema. Need inimesed ei saanud mu eest väga kaua palvetada, kui ma hakkasin nutma. Ma olin suhteliselt nõrk ja suutsin vaevu püsti seista. Ühel hetkel üks neist küsis, kas tahan panna põlvili ning alistuda Jumalale. Ma tahtsin, sest ma olin nagunii nõrkemas. Tõenäoliselt ma oleks ise lõpuks põlvili vajunud. Nii ma olin siis silmili maas ja nutsin, samal ajal kui minu eest palvetati. Järgmisel päeval kõnetas mind laagris üks kirjakoht 1Kr 15:10: „Aga Jumala armust olen ma see, kes olen, ja tema arm minu vastu ei ole läinud tühja, vaid ma olen neist kõigist palju rohkem vaeva näinud. Aga seda ei ole teinud mina, vaid Jumala arm, mis on minuga.“ See kirjakoht ei käinud laagris kordagi läbi, küll aga sobis see laagri teemaga: „Armu läbi…“

Tõesti, Jumal on olnud armuline minuga. Tema armastus minu vastu on olnud suurem, kui ma eales oskan ette kujutada. Jumal armastab mind rohkem kui keegi teine seda iial teha suudab. Jumalaga koos olla on nii-nii hea. Vaid edasi, vaid edasi koos Kristusega. 

Milline vägev Jumal mu elus tegutseb! (Avaldatud 02.12.2018)

Viimasest postitusest on möödas juba üle aasta, kuid vahepeal on väga palju juhtunud. Mu elu koos Jumalaga on olnud nagu ameerika mäed, üles-alla-üles-alla. Mu elus oli periood, mil läksin Jumalast eemale, sest arvasin, et see pole minu jaoks. Ma arvasin, et see kõik on nii mõttetu, leidsin, isegi, et mu elul pole mitte mingit mõtet ja soovisin endalt elu võtta. Ma astusin sammu selle suunas, et seda teha, kuid tänu Issandale, ma olen elu ja tervise juures ja mu enesetapukatse ei õnnestunud. Võib olla minu meetod polnud piisavalt hea, kuid ma usun, et suurem osa selles on siiski Jumala armul ja inimestel,  kes on minu eest palvetanud ja võidelnud. Need inimesedki on minu elus vaid tänu Jumala armastusele. Piibel ütleb, et õige inimese mõjuvõimas eestpalve saadab palju korda (Jk 5:16).

Ma olen päris mitmeid kordi läinud eemale ja arvanud, et kristlus pole minu jaoks, kuid mitte ükski kord pole ma leidnud rahu. Viimane kord viis see mind depressioonini, minu peas olid jälle enesetapu mõtted. Ma vihkasin oma elu. Ma vihkasin Jumalat, ei tahtnud Teda tunnistada, lükkasin Ta endast eemale, kuid rahu ma ei saanud. Ma ei lugenud Piiblit ega palvetanud, sest ma arvasin, et see pole minu jaoks. Ma lasin vaenlasel endale pidevalt valetada, saamata sellest ise aru.

Jumal aga ei jätnud mind maha. Ta oli ustavalt koguaeg mu kõrval. Ta ei lasknud mul teist enesetapu katset teha, vastupidi ma olin sunnitud end kokku võtma ja astuma samme selleks, et mitte nii jätkata. Ma hakkasin uuesti Piiblit lugema ja see juba muutis tasapisi minu mõtteid ja hoiakuid. Ma hakkasin palvetama ja Jumalat taas otsima. Psalm 91:5 ütleb: „Ta hüüab mind appi ja ma vastan temale; mina olen ta juures, kui ta on kitsikuses, ma vabastan tema ning teen ta auliseks.“ Jr 29:12  ütleb: „Siis te hüüate mind appi ja tulete ning palute mind, ja mina kuulen teid.“ Ühel ingliskeelsel jumalateenistusel rääkis pastor sellest, et siin on inimene, kes arvab, et on andestanud, kuid tegelikult ei ole. See käis minu kohta, see puudutas mind nii palju, et ma hakkasin sel teenistusel nutma. Siis ma sain aru, miks mul oli teatud inimesega nii raske suhelda. Peale seda tegin Jumala abiga otsuse, et ma tahan andeks anda. Ma tahan, et midagi muutuks ja Jumal aitas mind. Täna ma julgen väita, et Jumal on seda sõprust muutnud ja ülesehitanud. Piiblist võib näha, seda, et kui Jumal sekkub olukordadesse siis need saavad lahenduse ja palju parema lahenduse kui inimene iial oskab arvata. Ma usun, et see käib ka selle sõprussuhte kohta. Jumal sekkus ja see suhe on vähemalt minu arvates palju parem, kui ta enne üldse oligi. Ja ma olen nii õnnelik ja tänulik, et see nii on ja ma usun, et Jumalal on minule veel palju varuks. Jumal pööras olukorra ümber siis kui olin otsustanud anda see Jumala kätte täielikult ning usaldada, et Tema teab, mis on parim. Enne seda lubasin Jumalale, et ma ei osta mitte ühtegi lotopiletit. Ma nägin seda, et minul selles õnne pole ja see on üks raha raiskamine. Jumala abiga olen seda lubadust pidanud suvest alates ja see on olnud parim otsus, mille langetasin. Kuna ma lubasin seda Jumalale, siis ei saa ma sellest lubadusest enam taganeda ja ma ei tahagi.

Olen hakanud mõistma seda, et ei ole mõtet joosta ära Jumala juurest, sest see ei muuda olukorda paremaks pigem just hullemaks. Jumal on õpetanud mind väärtustama inimesi enda elus. Raskused ongi vajalikud selleks, et kasvada ja saada tugevamaks. Jumal on mind õpetanud panema Teda esikohale kõiges, mis ma teen. Tema peab olema minu elus valitseja ja kuningas. Tema peab valitsema minu südame troonil, sest siis Ta saab olukordi muuta nii nagu Tema tahab neid muuta.

Olen mõelnud, et paljud joovad alkoholi selleks, et tunda end lõbusalt. Mina olen näinud näiteks laagrites seda, et selleks, et tunda end hästi ja lõbusat pole vaja alkoholi, piisab sellest, kui Jumal oma Püha Vaimuga tuleb kohale ning paneb inimeste südamesse üleloomuliku rõõmu. Ja eks laagrites juhtub nii, et üleväsimus teeb ka oma töö. Isiklikust kogemusest tean, et alkohol toob minu ellu vaid probleeme. Esiteks tunnen ise ennast halvasti ja süüdi, teiseks see võib rikkuda suhteid inimestega ja päris kindlasti rikub see suhet Jumalaga. Vot see on täiesti mõttetu, vähemalt minu jaoks.

Mõned inimesed  arvavad võib olla seda, et kristlased ei joo alkoholi, sest nad ei tohi. Ma ütleks, et see on valearusaam. Pigem on asi selles, et enamus kristlasi lihtsalt ei taha seda teha, sest sellest pole kasu. Piiblis on kirjas 1Kr 6:12 Öeldakse: „Mulle on kõik lubatud!” - Siiski kõigest ei ole kasu. „Mulle on kõik lubatud!” - Siiski miski ärgu saagu meelevalda minu üle! Ma pole kunagi olnud suur alkoholi sõber, kuid mõned korrad olen siiski joonud ja isegi need harvad korrad on mulle toonud pigem probleeme kui rõõmu. Ma pole nende tegude üle uhke, ma olen kõigest inimene ja eksin. Olen õppinud oma vigadest ning teinud otsuse, et alkoholil ei ole ei täna ega tulevikus kohta minu elus. Ma ei kritiseeri inimesi, kes mõnikord joovad alkoholi, see on nende otsus ja nende elu. Jumal on see, kellele nad ühel päeval peavad aru andma. Mina olen lihtsalt loobunud sellest ja ei ole sellega midagi kaotanud.

Jumal on tõeliselt vägev, Ta on mu kõrval olnud koguaeg. Ta ei ole mind kunagi maha jätnud ning Tema juurde tagasi tulemine on olnud parim otsus. Olen õppinud armastama Jumalat üle kõige ja ma ei taha enam alla anda ega minema joosta. Ma vajan oma Jumalat üle kõige ja ma niikuinii ei saa ilma Temata ja ma niikuinii ei ole ilma Temata õnnelik. Jumal on nii-nii hea ja nii-nii vägev. Ta on püha ja õiglane.

Järgmises postituses räägin sellest, mida Jumal tegi sügislaagris. Õnnistusi!