Unistada tuleb suurelt...

August 2019: 

Hei, hei!

Ma pole enam ammu midagi kirjutanud, sest ma pole teadnud, millest kirjutada. Kui kellelgi teist on ideid, millest ma võiksin kirjutada või mille kohta arvamust avaldada, siis kõik ideed on väga oodatud ja tere tulnud. 

Suvi hakkab juba läbi saama  ja ma mõtlen iga päev, et peaksin oma lõptutööga tegelema, aga tunnistan ausalt, mu päevad lihtsalt mööduvad ja lõputööni ma ei jõua. Õnneks ma siiski veel väga hullus seisus ei ole ja lohutan end sellega, et suudan ennast kokkuvõtta ja oma lõputöö valmis kirjutada ja jaanuaris siis kaitsta. Usun, et Jumala abiga on kõik võimalik, isegi kui mul hetkel on raske ennast kokku võtta. 
Nüüd ÕNNEKS hakkas töö juurest puhkus. ÕNNEKS just sellepärast, et ma ei armasta oma tööd absoluutselt. Ja ma väga loodan, et kõik läheb hästi ja saan juba varsti teha lahkumisavalduse ning minna  kohta, kus töö eest palka ka makstakse, kus on normaalne tööaeg, et minna  täiskohaga tööle ja vabad nädalavahetused, samuti pikk puhkus suvel. Räägin lasteaiast ja loodan väga, et saan sinna tööle. 
Praegu olen poole kohaga klienditeeninduses. Sinna ma täiskohaga iialgi ei läheks, kuna esiteks see madal palk ei ole seda väärt, teiseks, ma olen üpris kindel, et sellisel juhul oleksid minu päevad E-P 11-23ni või siis 8-20ni.  Igatahes pikad ja igavad. Muidugi ma ei oleks seitse päeva järjest tööl, aga tean, kui olen 3-4 päeva järjest 12h tööl, siis see 1-2 vaba päeva ei aita mul absoluutselt välja puhata, sest ma hakkan kohe mõtlema, et pean jälle tööle minema ja see tekitab stressi. 

Ma ei arva, et klienditeenindus kui selline, oleks iseenesest halb või vähe väärtuslik töökoht. Ei, ma arvan, et enamus klienditeenindajaid, eriti toidupoodides on alamakstud ja vähe väärtustatud. Minu kogemus on küll see, et minu tööd ei austa ei tööandja ega ka kliendid, kelle järelt peab pidevalt koristama nii nende isiklikku rämpsu kui ka kaupa, mis loobitakse lihtsalt suvalise koha peale. 
Tööandja ei väärtusta mu tööd, sest selle kolme aasta jooksul ma pole kordagi kuulnud enda töö kohta midagi positiivset. Kui olin tööl olnud vähem kui aasta, siis kuulsin vaid negatiivset, et ma pole piisavalt kiire ja ei tee oma tööd sama kiiresti kui näiteks inimene, kes on sarnast tööd teinud juba aastaid. 

Teiseks olin süüdi selles, et tahtsin õppepuhkust jõulude ajal ja teised peavad selle võrra rohkem tööl käima ja tööd tegema. Praeguseks on muidugi juhataja vahetunud, aga ega ma temagi käest ei ole kuulnud ühtegi positiivset sõna. Uuris ainult seda, kas mul mõni laps läheb 1. klassi. Pidin vastama eitavalt, sest mul pole veel lapsi. 

Vahet ei olegi enam, sest see töökoht on vaid ajutine, kuigi olen seal tööl olnud rohkem kui 3 aastat. Õnneks on hakanud asjad liikuma ja tunneli lõpust paistab valgus, et vahetada töökohta. 
Muutusi tuleb korraga palju, sest lisaks töökohavahetusele vahetan ka elukohta, kuna praeguses elukohas on üür siiski liiga kõrge, teiseks üks tuba on läbikäidav, kolmandaks puudub küpsetusahi, mida ma väga taga igatsen, sest ma niiväga ootan juba seda, et saaks kringlit või kooki küpsetada. 
Jumal on aidanud leida sobiva korteri, mis on väga hea asukohaga, kaks poodi on ühe peatuse kaugusel (üks ühes suunas teine teises suunas), üks pood on väga lähedal. Lisaks on mitmed kaubanduskeskused lähedal. Kui saan ühte kindlasse kohta tööle, siis kahe bussiga sõidan 31 minutit, mis on päris ok. Seal on kaks eraldi tuba, üür on kõvasti odavam ning saame maksta ülekandega, mis on väga hea ja mugav. Lisaks tõenäoliselt võin võtta omal vastutusel ka looma, sest üürileandja pole otseselt öelnud, et ei tohi. Pean muidugi enne olema täiesti veendundud, et suudan looma eest hoolitseda, olgu selleks siis kass või koer või mõlemad. Ma ise igatsen väga koera, sest olen täielik koera inimene ja tean, et koer on rohkem selline ka, kes poeb kaissu ja tahab inimese lähedal olla. Samas, kuna pean ka tööl käima, siis see on natukene keeruline, aga mingit looma ma päris kindlasti tahan. Sest see on minu suur soov ja unistus ja igatsus hoolitseda kellegi eest, kes seda vajab ja igatseb. 

Ma usun, et unistused täituvad ja peagi tuleb päev, kus ma saan ka jagada pilte oma lemmikust. 

"Õige inimese mõjuvõimas eestpalve saadab palju korda." (Jk 5:16)

17.01.2021

"Tunnistage siis üksteisele patud üles ja palvetage üksteise eest, et te saaksite terveks! Õige inimese mõjuvõimas eestpalve saadab palju korda." (Jk 5:16

Sellel konkreetsel kirjakohal ning palvel üleüldse on olnud minu elule väga suur mõju. Palju suurem, kui ma seda tegelikult oskan arvata ja suudan mõista. Tänaseks ma olen täiesti veendunud selles, et ma olen elus ja siin maa peal praegu tegutsemas ainult tänu palvetele, tänu sellele, et on olnud inimesi, kes mingitel hetkedel on minu eest palvetanud. 

Miks ma seda väidan? Seetõttu, et kui olin alles tulnud Jumala juurde, olin olnud umbes pool aastat käinud koos Jumalaga, noortekatel, laagrites jne. Olin väga tundlik vaimumaailmale. Ühel õhtul avastasin, et miski nagu juhib mind kirjutama mingisuguseid tekste. Õnneks see ei jäänud vaid minu teada, vaid  sellest said osa ka osad minu sõbrad. Ja eks ma uurisin selle kohta, kas Jumal võib sellisel viisil rääkida. 

Kuna see teema siiski ei andnud rahu, siis palvetasime sõbrannaga selle teema eest ja see kadus, tänu Jumalale. Hiljuti lugesin läbi teise sõbranna käest saadud väikesed tunnistuste vihikud. 

Ühes vihikus oli välja toodud automaatkirjutamine, millest arvasin, et see on täpselt see sama teema, mis mul kunagi oli. Rääkisin sellest ka selle sama sõbrannnaga, kellega koos kunagi palvetasime selle teema pärast. Mulle sai selgeks, et see oli palju tõsisem vaimne teema, kui me tol hetkel üldse aru saimegi. 

Kuigi me 5-6 aastat tagasi ei mõistnud olukorra tõsidust, aga siiski võtsime aja ning palvetasime selle eest, siis Jumal kuulis ja vastas ning hoidis ära kõige hullema. 

Nüüd aastaid hiljem kui aru sain, kui tõsine see teema tegelikult oli, andsin selle taaskord täiesti teadlikult Jumala kätte.

Kogu see teema oleks võinud lõppeda surmaga, aga tänu Jumalale selle inimese eest, kes tol ajal minuga koos palvetas, ma usun, et tegelikult oli neid inimesi tunduvalt rohkem. 

6. märts 2017 astusin reaalse sammu selleks, et endalt elu võtta. Võtsin korraga u 27 valuvaigistit ja lootsin, et ma järgmine päev ei ärka. Tulemus oli see, et  ärkasin, mul oli ainult pisut halb olla, kuid muidu oli tervise koha pealt kõik korras.

Te mõtlete võib olla, et 27 valuvaigistit pole mitte midagi ja et see polegi tõhus viis selleks, et endalt elu võtta. Võib olla tõesti. Mina näen siiski Jumala armu selles, et see ei mõjunud mulle. Ma usun, et oli inimesi, kes olid võib olla enne seda sammu minu eest võidelnud. Võib olla 1-2 päeva, kuud või aastat enne seda reaalset sammu. On võimalik, et oli inimesi, kes 10-20 aastat enne seda on minu eest palvetanud, on neid, kes palvetasid minu eest sel konkreetsel ööl, kui mina soovisin, et oleksin surnud. Ma olen üsna veendunud, et kusagil olid inimesed konkreetselt minu pärast palvetamas nii enne kui ka pärast seda kui olin astunud reaalse sammus selleks, et elu võtta. 

16.07.2022

Postituse kirjutamise alustamisest on möödas umbes 1,5 aastat. Nojah, nii on see siiani olnud, et olen avaldanud väga harva uusi postitusi. Tahan seda muuta ja iga päev avaldada vähemalt ühe uue postituse. 

Palve koha pealt usun, et palves on tõesti vägi asju muuta, kui seda muutust tõesti kogu südamest igatseme. Olen peagi avaldamas postitusi sellest, kuidas Jumal on mind tervendanud. Ma usun, et Jumal on ülemarst. Ta on targem kui kõik maailma arstid kokku. Ta teab rohkem, kui kõik maailma targeimad arstid kokku teavad. Ja nagu ma olen varemgi kirjutanud, usun, et on inimesi, kes minu eest iga päev palvetavad. Ma ei pruugi neid isegi tunda, nad võivad elada maailma teises otsas ja palvetada teadmata, et nad just minu eest palvetavad, kuid Jumal teab. 

Tõsi, mõnikord juhtub ka seda, kus kristlased on palvetanud, kuid haige lahkub ikkagi noorelt. See ei tähenda, et Jumal on halb ja ebaõiglane, see ei tähenda, et Jumal ei vasta. Jumal vastab alati, kuid mitte nii nagu meie tahame ja ootame. Mõnikord on parem kui inimene lahkub, meie mõistes sureb ära. Suremine kristlase jaoks ei ole muud kui pääsemine taevasse Jumala juurde. Ja Jumala juures elamine on kindlasti parem kui elu siin maa peal. Jumal näeb suuremat pilti ning teab mida ta teeb. Mina ootan väga, et saaksin juba Jumala juurde, kus mul on unistuste kodu ja kus võin suure rõõmuga teenida Jumalat igavesti. 

Jumala arm on tõesti see, tänu millele ma eksiteerin ja olen elus. Kogu minu elu sõltub Jumalast. Kõik, mis mul on kuulub Jumalale ja kogu minu sissetulek kuulub Jumalale. On ainult rõõm, kui saan midagi Temale tagasi anda. Olgu selleks kasvõi üks euro kuus. Jumal on mind igati õnnistanud. Mu elu ja kogu minu varandus kuulub Temale, usun, et koos Temaga teen suuri asju, sest Jumal on hea. Julgustan ka Teid palvetama nende eest, kes ei tunne Jumalat. Teie palvetel on mõju, isegi kui peate järjepidevalt palvetama aastakümneid. Ikkagi on palvetel mõju ja tuleb päev, kui inimesed, kes ei tunne Jumalat ja on teile olulised tulevad Jumala juurde. Teie ei pruugigi seda kunagi näha siin maa peal, aga võite näha neid kalleid Taevas koos Jumalat ülistamas. 

Õppimine Narva Kolledžis vol 1

Täna, 13.05, kui ma postituse kirjutamist alustan, ei ole ma veel saanud Narva Kolledžisse sisse, kuid ma ma loodan väga, et sel aastal see õnnestub. 

Täna, 09.07 jätkan postituse kirjutamist. 13. juunil sai hakata Narva Kolledžisse kandideerima. See õnnestus ilusti ning ligi kuu aega tuli oodata, et saaksin tulla sisseastumisvestlusele. Praegu on kell 11.32 ja ma ootan juba siin Narva kolledžis oma vestluse aega, mis on 13.45. loodan, et saan varem ära käia vestlusel. 

Ma olen vist väga õel, sest loodan, et piisavalt palju inimesi jääb tulemata või saab vähem punkte ja mina saan sisse. Loodan, et suudan veenda ka komisjoni, et ma tõesti soovin õppida. Ma oleks tõesti super hüper õnnelik, kui saaksin selle õppekoha, mida olen juba kaks aastat oodanud ja lootnud. 

Olen täna täiesti esimest korda Narvas ega oska siin muidu liigelda kui ainult Google mapsi abil. Telefonil on 22% akut. Ma loodan, et saan kusagilt laadija, sest enda oma unustasin kaasa võtta, ei teadnud, et seda vaja võiks minna. 😀

Olen siin oodates natuke närvis ka, samas lootus on suur. Järgmisel nädalal olen laagris ja siis saan teada ka, kuidas intervjuu läks. Kui ma siiski ei veena komisjoni piisavalt, siis õpin eksternina ühe aasta ja kandideerin järgmine aasta uuesti. 

Täna on ka minu armsa õe sünnipäev ja ma lähen koos temaga Viimsisse ujuma. 

Enne ma seda postitust ei avalda kui olen teada saanud, kas sain õppekoha või ei. Seega saan seda postitust veel täiendada.

Lisan siia mõne pildi ka, mis ma siin Narvas teen 😉

Kahjuks ei saanud ma Narvas pilte teha, sest olin nii tark ja jätsin telefoni laadija koju ega vaadanud, et akut on väga vähe.

Narva Kolledžis intervjuu läks keskmiselt, paarile väga olulisele küsimusele ma vastust ei teadnud ja need tulid ka veidi ootamatult, kuid loodan, et siiski saan selle õppekoha, mida ma niiväga soovin. 

Tänane päev õe ja vennaga läks hästi Käisime Viimsi veekeskuses ujumas ja meil oli väga tore. Lasime mitu korda torudest alla ja ujusime ja mõllasime niisama, kiusasime ka teineteist. Tänane päev on selles osas vähemalt korda läinud. 

Täna 10. juulil avastasin, et sain intervjuul 89 punkti. See on iseenesest hea tulemus, kui just 100p saajaid pole 50 või rohkem. Ma olen rõõmus, et sain palju punkte, kuid ärevaks teeb see ootamine. Tahaks juba teada, mitmendaks ma siis seal pingeras jään. Kas saan selle õppekoha või ei? Oh jah, ma nii väga loodan, et õnnestub õppima pääseda. Oi, kuidas ma ootan ja loodan, et saan õppekoha. Ootamine on ühest küljest põnev aga teisest küljest tekitab ärevust, punktid on head. Oh, ma niiiväga loodan, et see aasta ei ole 100p saajaid liiga palju ja ma oma 89 punktiga mahun esimese 50 hulka. 

Täna on 11.07.22 ja ma ikka ootan, et teada kas sain õppekoha Narva kolledžisse või ei. Ma nii loodan, et saan selle õppekoha, sest ma tõesti soovin väga õppida ja end täiendada, et olla hea õpetaja. Oh, see ootamine on nii raske, aga see treenib mu kannatlikkust. Ma loodan, et ei pea pettuma jälle. 

Nojah, ikkagi läks nii nagu ma kartsin, ei saa õppekohta, sest minust kõrgemate punktide saajaid oli liiga palju. Jäin 170. kohale, olen pettunud. Kuid proovin järgmine aasta uuesti. Lähen aastaks eksterniks ja kandideerin järgmine aasta uuesti. Võtan 1-2 ainet semestris ja loodan et jõuan nende eest maksta. Loodan, et järgmine aasta saan õppekoha. Aga kui mitte, siis proovin nii kaua kuni saan selle õppekoha. Ja lõpetan ikkagi selle eriala, mida ma soovin õppida. 

Oleviste koguduse laager 2. päev

Täna on 12.07.2022 laagri teine päev. Olen juba tükk aega üleval ja hambadki on pestud. Lähen kohe ka üleni pessu ja olen uueks päevaks valmis. 

Usun, et Jumal on kohal ja teeb vägevat siin laagris. 

Kell on juba 16.16. Käisin just natuke aega tagasi vesiaeroobikas. Ilm on küll pilvine, aga õhk on suhteliselt soe. Vesi oli külm, aga aeroobika oli mõnus. Lõpuks hakkas täitsa soe ja isegi päike piilus pilve tagant välja. Ongi hea, et pole liiga palav, vaid on paras ja päris pikkade riietega ka just olema ei pea. Õhtul jah on pikad riided vajalikud, aga praegu veel isegi mitte. Ainus puudus oli see, et parmud tahtsid mu ära süüa. 

Tänane päev on olnud tore. Kell on juba 23.16 ja tulin tuppa ära, et magama minna. Hambaid ma täna pesta ei viitsi. Olen laisk. Igatsen kogeda midagi rohkemat kui olen siiani kogenud. Igatsen kätte saada Püha Vaimu, et Ta teeks tööd mu sees. Soovin kogu hingest et Püha Vaim täidaks mind ja ma võiks olla rõõmus temas. Kaks õhtut on veel ees, see on nii lohutav. Usun, et Jumal teeb siin midagi vägevat. 

Oleviste koguduse noortelaager_mõtteid enne laagrit ja laagri esimene päev.

Täna 09.07.22 kui seda postitust alustan, ei ole ma veel laagris, aga ma ootan laagrit väga. Oleviste noortelaagris käisin esimest korda eelmisel aastal. Ja siis oli küll igavesti vahva ja tore laager. See aasta plaanin kõik laagrilised Facebookist või Instagramist üles otsida, et nad sõbraks lisada. 😀

Ootusärevus on suur kuigi ilm tõotab tulla vihmane ja jahe. Selle aasta laager on Voore puhkekeskuses. Seal on ligidal pood isegi. Aga mis on ägedam, siis seal on bassein ja mingi järveke ka. Igal juhul ujumisvõimalus on olemas.

Kuigi ilm tõotab tulla külm ja vihmane, siis ujuma lähen ikkagi, saagu mis saab

Ootan väga laagrit ja loodetavasti saan panna enne laagrit veel mõned mõtted siia kirja. Laagri ajal teen ka uusi postitusi ja kunagi avaldan ka need. Kirjutamine mulle meeldib ja tore kui mõni lugeja ka on, kui mitte siis polegi hullu. Kirjutan iseenda jaoks ja pärast ja olen õnnelik, kui kasvõi üks postitus kunagi kedagi kõnetab. 

Täna on 10. juuli. Ja ma endiselt ootan väga seda laagrit. Usun, et tuleb äge aeg koos teiste noortega, kes teenivad Jumalat. Õnneks on juba õhtu ja peaksingi oma laagrikoti üle vaatama, et kõik oluline saaks kaasa.

Ja täna ongi 11.07 hommik veel. Kott sai pakitud ja õhtul avastasin et šampoon ja palsam polegi kotis. Selle vea parandan nüüd hommikul ära. Mul on suur matkakott aga asjad ei mahu ikka ära. Hihiiiii 😀😀

Eks mina olen ka see tüüpiline naine. Kapp on riideid täis, aga selga pole ikka midagi panna. Või kuhugi on vaja kindlasti hunnik riideid kaasa võtta. Isegi paariks päevaks on vaja kohver kaasa vedada. Laager kestab viis päeva. No siis on kindlasti vaja pool elamist kaasa võtta. Hahaaa 😂😂

Kell on 11.43 sõidame veel laagri poole. Mõnus. Ilm on väga ilus. Mulle meeldib pildistada taevast, sest see on võrratult ilus. Ikkagi universumi Looja on selle loonud.

Peagi jõuame laagrisse koha peale. Õhtu poole jätkan postituse kirjutamist, kui selleks aega on. Usun, et mõne minuti ikka leian selleks et lõpetada see postitus. Lisan siia veel mõned pildid ka.

Teen laagris koha peal ka kindlasti pilte. Tean, et koht kuhu läheme on väga kaunis.

Kätte on  jõudnud esimene laagri õhtu. Tänane päev on olnud väga vahva. Ülistust oleks rohkem tahtnud, aga õhtu on olnud hea. Usun, et kogu aeg siin laagris on vägev. Lisan veel mõned pildid sellest laagrist. 

Hõissa PULMAD!

Ehmatasin üles äratuskella peale, mis helises kell 8.00. Laulatuseni on veel mõned tunnid aega, kuid mul on nii palju asju veel tegemata. Käisin siis kiiresti duši all, et veel poodidesse jõuda. Tahtsin osta kleidiga sobivaid kõrvarõngaid ning käevõru. 

Pärast mitmetunnist poodides jooksmist leidsin endale sobivad asjad ning tormasin koju. Mul oli ka juuksurisse aeg kinni pandud ning lootsin, et ma sinna ei hiline. Õnneks mul vedas ja jõudsin õigeks ajaks juuksurisse. Seal läks kaua ning arvasin juba, et jään enda pulma hiljaks, kuna kleidi selga saamine ning sättimine ja kõik muu võttis oma aja. Õnneks siiski ei jäänud ja jõudsin õigeks ajaks kirikusse. 

Hehee, ma loodan tegelikult, et ei pea oma pulmapäeval niimoodi tormama. Ma ei hakka veel abielluma, tõenäoliselt ei juhtu seda nii peagi. Loodan, et kunagi siiski abiellun. 

Tegelikult tahtsin kirjutada sellest, et käisin eelmise aasta suvel elus esimest korda pulmas. Matustel olen rohkem käinud. Kummaline eks? Loodetavasti tuleb elus rohkem pulma kui matuse kutseid. 

Igatahes see pulm, kus ma käisin oli imeilus. Pruut oli kaunis ja üleüldse kogu see tseremoonia oli nii ilus, et läks hinge. Kui algas pulmamuusika ning pruut sisenes kirikusse, siis pisarad hakkasid voolama, sest see oli lihtsalt nii lahe. Hiljem kui sõitsime külalistemajja, siis vahepeal peatati kogu pulmarong selleks, et muusikud saaksid keset teed pruutpaarile laulda. 

Igal juhul oli pulmas käimine fantastiline kogemus ning loodan, et saan ikka veel pulmas osaleda. Loodan, et ka minul endal tuleb kunagi sama ilus pulmapäev. Kui ma abiellun siis ainult ühe korra elus ja kindlasti kirikus ja seetõttu soovin, et minu päev oleks maksimaalselt eriline. 

Võid julgelt kommentaarides arvamust avaldada pulmade ja abielu suhtes. Kas kiriklik pulm või lihtsalt registreerimine? Või pole abielul sinu jaoks mitte mingit tähtsust?